Kapitali eelarvestamine (capital budgeting) kujutab endast ühe või mitme investeerimisprojekti väärtuse hindamist või võimalike alternatiivsete investeerimisvõimaluste hulgast parima, suurimat väärtust loova võimaluse väljaselgitamist. Investeerimisprojekti hinnatakse enamasti kõigi projekti positiivsete ja negatiivsete rahavoogude nüüdisväärtuse leidmise ehk diskonteerimise abil, st leitakse projekti nüüdispuhasväärtus (NPV).
Kuigi positiivne NPV on investeerimisprojektide hindamisel kõige sobivamaks ja levinumaks kriteeriumiks, tasub tutvuda ka alternatiivsete investeerimisprojektide hindamise meetoditega. Enimkasutatud hindamismeetodid on järgmised:
Näitab, kui kiiresti investeering teenib algkulu tagasi, kuid ei arvesta kogu projekti väärtust.
Tasuvusaja variant, mis kasutab rahavoogude nüüdisväärtust ja arvestab raha ajaväärtust.
Raamatupidamislik tootlusnäitaja, mis võrdleb keskmist kasumit investeeringu arvestusliku mahuga.
Hindab, kui palju väärtust projekt loob pärast tulevaste rahavoogude diskonteerimist.
Projekti tootlus määrana, mille korral nüüdispuhasväärtus võrdub nulliga.
IRR-i edasiarendus, mis eristab rahastamiskulu ja positiivsete rahavoogude reinvesteerimist.
Võrdleb tulevaste rahavoogude nüüdisväärtust alginvesteeringuga ja aitab kapitalipiirangu korral projekte järjestada.
Aitab võrrelda eri elueaga investeeringuid või varasid ühtse aastase kuluna.
Kui eesmärk on hinnata, kas projekt suurendab ettevõtte väärtust, siis on enamasti kõige tugevam otsustuskriteerium NPV. Kui on vaja võrrelda projektide tootlust protsendina, kasutatakse sageli IRR-i. Kui ettevõttel on kapitalipiirang ja tuleb valida mitme positiivse NPV-ga projekti vahel, võib abi olla kasumiindeksist. Kui projektidel on erinev eluiga ja need täidavad sarnast funktsiooni, kasutatakse sageli EAC-d.
Tasuvusaeg ja diskonteeritud tasuvusaeg on praktilised abimeetodid, kuid üksnes nende põhjal ei peaks lõplikku otsust tegema, sest need ei näita projekti koguväärtust sama hästi kui NPV.
Kapitali eelarvestamise tulemused sõltuvad suurel määral valitud diskontomäärast. Praktikas kasutatakse selleks sageli kapitali kaalutud keskmist hinda (WACC), sest see peegeldab ettevõtte finantseerijate nõutavat tootlust. Mida kõrgem on diskontomäär, seda väiksemaks muutub tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus.
Sest NPV näitab otse, kui palju projekt ettevõtte väärtust suurendab või vähendab. See arvestab nii raha ajaväärtust kui ka kõiki projekti rahavooge kogu eluea jooksul.
Mitte alati. IRR võib anda eksitava pildi, kui projektide maht, rahavoogude ajastus või kestus on väga erinev. Sellistes olukordades annab NPV tavaliselt usaldusväärsema otsuse aluse.